EMO...
... Eesti Müütilised Olendid Lapsepõlves veetsin ma väga palju aega metsas. Mu isa oli metsavaht ning ma käisin temaga koos metsas tööl. Ta näitas loomade jälejed ja õpeatas metsas mitte eksida. Rääkis mulle Taarast, metsavaimudest ja kurjadest näkkidest. Õpetas, et igas looduse tükikeses elab hing või vaim ja selle vastu tuleb austusega suhtuda. Ühel jalutuskäigul näitas keset sügavat metsa ühe paksu männipuu ja ütles, et seda puud ei tohi iialgi maha raijuda, sest selles elab Metsaisa.Täna ma seda puud otse loomulikult ei lea. Tema sõbrad ja ta ise nimetas ennas Vanapagana, mitte kuidagi muud moodi. Aeg läks edasi, terve oma täiskasvanu elu elan linnas ning kõik see "mesta-vaimude-värk" oli pikka aega unustatud. Seni, kui hakkasin ühel päeval oma 10-aastase tütrega merineitsidest ja näkkidest rääkima. Lapsuke, nagu paljud praegu, on kasvanud Disney printsesside multifilimidel ja Barbie nukkudel. Juttu käigus avastasin kasvatuses suure vea - mu tütreke arvas, et näkk...
Comments
Post a Comment